Siid läbi aegade

Inimkonna ajaloos on olnud perioode, kus aktsiate või kinnisvara asemel on järglastele pärandatud hoopis siidrõivaid. 

 

Siidi sünd

Siidiliblikas muneb 400-600 muna ja sureb. Munast koorub ablas, umbes 3 mm suurune röövik, kes toitub ainult värsketest mooruspuu lehtedest. Hea isu tagab korraliku kasvu ja nukkuma minekuks on röövikust saanud 9 cm pikkune „hiiglane“, keda kasvatajatel on tulnud kaitsta müra, tuuletõmbuse ja tugevate ebameeldivate lõhnade eest. Röövik pressib siidinäärmetest välja nestet, mis õhu käes tardub. Kaitsva kookoni enda ümber kerib ta ühestainsast niidist, mille pikkus erinevatel andmetel võib olla 2000-3000… ja isegi 4000 meetrit.

Arvudes võiks seda väljendada ka nii: 3-6 kg kookoneid ehk umbes 2000-3000 siidiussi pluss 180 kg mooruspuulehti võrdub 1 kg siidiniidiga.

 

Hiina

Legend jutustab kaunist Hiina keisrinnast Si Ling Chi’st (Si Long–Chi), kes ühel hommikusel jalutuskäigul palee aias märkas siidiusside askeldamist mooruspuul. Kui ussid olid ennast niitidesse mähkinud, tekkis keisrinnal mõte, et niidid võiks lahti kerida ja kangaks kududa. Teine versioon samast legendist väidab, et keisrinna teetassi kukkus ühel hommikul siidiussi kookon ja kui ta seda kuuma tee seest välja õngitses hakkas kookoni küljest hargnema niit…                                                                                                                  

Hiinas austatakse Si Ling Chi’d kui siidiema ja teda peetakse üheks headest geeniustest. Hiina filosoofi Konfutsiuse (umbes 551-479 eKr)  andmeil tundsid hiinlased siidiussikasvatust juba 2600 aastat eKr. Siid käibis Hiinas rahana, siidist valmistati pillikeeli, õngenööri, paberit ja loomulikult kõige kaunimat ning hinnalisemat kangast- siidkangast.

Suur ellujääja Hiina on ainus muistne tsivilisatsioon, mis on läbi aegade olemas olnud ja edasi arenenud kuni tänaseni. Hiina asetses teistest vanadest kultuuridest kaugel, territooriumi piirasid hõredalt asustatud rohtlad, kõrbed ja mäeahelikud. Hiina tsivilisatsiooni iseloomustab kõrge tehniliste oskuste tase, mis kujunes välja eelajaloolisel perioodil ja jätkus ning täienes järgmistel sajanditel. 

Hiina kunsti ja kirjanduse kuldajaks peetakse Tangi dünastja (618 – 907 pKr) perioodi. Pärast budismi vastuvõtmist rajati templeid, pagoode ja hauakambreid, mida kaunistasid seina- ja siidimaalid. Loodi figuraal- ja maastikumaale, nn rullmaalidel (nim.ka ripprull) kasutatakse sageli aluspõhjana siidi. Joonistus  teostati tuššiga ja seda võis värviga koloreerida. Tulemus sai õhuliselt graafiline ja isegi värvipigmentide lisamisel jäi siidist aluspõhi  nähtavale. Tangi dünastia ajal loodud figuraalmaalid kujutasid inimesi erinevate tegevuste juures, näiteks: kaksteist daami ette valmistamas pikka vastkootud valget siidkangast. Meeleolu on asjalik ja naised töö juures pühendunud. Hiina maastikumaali õitsenguks peetakse Songi dünastia (960 – 1279) aega. Loodust ei maalitud üks-ühele täpselt maha, püüti väljendada oma, ideaalse maastiku konseptsiooni. Käsitlusviise oli erinevaid: maastik mis on rahulik, suurejooneline, isegi pastoraalne või loodusjõudude keskne, tuulte ja vee pidevas liikumises. Uut tüüpi kunsti teerajajad, püüdsid tabada mitte ainult välist sarnasust vaid midagi rohkemat – kujutatava vaimu ja kunstniku, looja enda hinge: „Sarnasus taasloob asjade vormi, kuid eirab nende vaimu. Tõde näitab olemust ja vaimu nende täiuslikkuses.“ Vabanenud mediteerimise ajal välistest mõtetest ja emotsioonidest, püüdsid maalikunstnikud jäädvustada visuaalset tõde kiirete nappide joontega, mille tulemuseks olid spontaansed ja peaaegu absraktsionistlikud maalid. Maastikumaal muutus õhulisemaks ja mahedamaks, katsetati erinevaid kompositsiooni skeeme.

 

Antiik, Rooma

Umbes 100 aastat eKr jõudis siid Euroopasse. Rooma ajast peale teadsid kaupmehed siiditeed ja peatusi sellel teel. Kasgari Tarimi nõgu oli peamisi siidikaubanduse laoplatse. Siin peatusid Si-ngan-fu’st tulnud karavanid. Võib ainult oletada kui kaua võttis aega siidi toomine Si-ngan-fu’st Antiookiasse. Teekonna pikkus oli umbes 10 000 kilomeetrit  ja raskused sellel teel olid tähelepanuväärsed. Karavanid pidid läbima laialdasi kõrbealasid ja ületama Aasia kõrgemaid mäestikke Tjan-Sani, Pamiiri, Himaalajat. Bütsantsi keiser Justinianus I (keiser 527-565) ajal jõudsid karavanid 150 päevaga Hiinast Pärsia piirini ning 80 päevaga sealt Bütsantsi piirini, muidugi juhul kui teekonnal ei tulnud ette ootamatuid takistusi. ( Siiditeel vahetas kaup igas tähtsamas oaasis või kindluses omanikku, iga kord veidi kõrgema hinna eest.)

Antiikmaailmas olid Hiinast ja hiinlastest üsna ähmased kujutlused. Kõik mis oli kaugel tekitas mõtteid paremast äraolemisest, küllusest ja heast elust. Üks legendidest jutustab kuidas hiinlased naudivad viljarikka maa õnnistust ja soodsat kliimat. Nad veedavad oma päevi täiuslikus rahus ja puhkuses, istudes varju pakkuvate puude all, mis kannavad suuri pehmeid villapuhmaid, mida on vaja ainult maha raputada, veega pritsida, siluda ja võibki hakata ketrama lõnga ning kuduma kangast. Keegi ei imestanud, et nii lihtsalt saadud materjali eest väga kõrget hinda pidi maksma. Siidi kaaluti võrdselt kullaga: 1kg siidi võrdus 1kg kullaga. See oli hind mis isegi senaatorid oigama pani: „Kui palju peab Rooma riik kulutama  oma inetute naiste ja ilusate armukeste jaoks?“ Aastas kulus Rooma impeeriumil 20 miljonit sestertsi ja siiski oli siidi nii vähe, et seda jätkus vaid kaunistusteks ja kantideks. Alles Keisririigi aegadel võis Rooma ülikute riietuses siidkangaid rohkem näha.

 

Bütsants

Siidi valmistamise saladust hoiti Hiinas kiivalt ja see on läbi aegade üks paremini hoitud saladusi. Ometi, umbes aastatel 552-554 tõid kaks Kesk-Aasiast pärit munka pitseeritud kannus Bütsantsi siidiliblika mune, neist õnnestus saada siidiusse ja toita neid mooruspuulehtedega. Keiser Justinianus I tasus munkadele heldelt ja andis käsu mooruspuude istutamiseks. See võrratu saavutus andis tulemusi veidi hiljem. Kaubavahetus Hiinaga jätkus sest vastloodud siidimanufaktuurid ei suutnud kogu siidivajadust rahuldada.

Siidil oli bütsanslaste elus tohutu tähtsus, sellest valmistati kõrgklassi rõivaid, jalatseid, tapeete, liturgilisi rõivaid ja tekstiile, evangeeliumide katteid, lippe jne. Siidi kasutamine oli nii laialdane, et 12. sajandil rajati siidikudumistöökadasid pealinnast Konstantinoopolist ka väljapoole, Teebasse. 

Bütsantsi maailma iseloomustasid edevus ja vaatemängud: hipodroom, Hagia Sophia peakirik, keiserlikud protsessioonid; keiser purpurkuldses siidrüüs, siidbrokaati rõivastatud majesteetlikud piiskopid, üliuhketes peorõivastes kõrged aukandjad kulgemas lillevanikute, kangaste ja lippudega ehitud pealinna tänavail.

Siididekoor oli tavaliselt suur, geomeetrilise asetuse ja täieliku sümmeetriaga. Teemat korratakse kogu kanga ulatuses ja tavaliselt on see raamistatud ringi või ellipsi kujulise laia triibuga. Dekoratiivsel raamistusel võivad olla väikesed ornamentaalsed elemendid. Ringid või ellipsid võivad olla ühendatud ja nende vahelist ruumi võib kaunistada taime või looma kujutistega. Teemad kangastel on väga erinevad nagu nt kaarikujuht neljahobuserakendit juhtimas, keiser lõvi küttimas, neitsi Maarja kuulutamine, stseenid Kristuse elust jne. Tihti täiendati siidkangaid tikandiga. Kuldlõngaga tikkimine oli väga levinud ja ametina tulus. Pärlite ja kalliskividega rikastatud kuld- ja hõbetikandit kasutati esindus- ja liturgiliste rõivaste jaoks. Kõigil ajajärkudel  tikiti ametirõivastele portreesid või suuremaid kompositsioone, näiteks „Justinianuse võit“ kuldniidiga purpursel põhjal, tegemist on kindlasti keisri rõivaesemega sest purpuri kandmine oli lubatud ainult keisrikoja liikmetele. Vatikani muuseumis Karl Suure dalmaatika nime all tuntud riietusese on ilmselt Bütsansist pärit patriarhi sakkos (esindusmantel): sinisest siidist, tikitud kulla ja mitut värvi siidniitidega. Tähtedega üle külvatud põhjal kujutatakse ühel pool Kristuse kirgastamist, teisel pool tema auhiilgust ja vagade võtmist paradiisi. Käistele on tikitud püha õhtusöömaaeg.

Kõrgema kihi rõivastus koosnes kogu keha katvast tuunikast, mis võis olla kirju, tikitud või erksavärviline. Tuunikate peal võis kanda mitut laadi mantleid, ruudu- või ristkülikukujulist või ringi segmendi kujulist, mis kinnitati sõlega paremale õlal. Rõivaste lõige oli lihtne, antiiksed drapeeringud kaovad. Paksu raske siidbrokaadi kukkumine ei too esile kandja kehavorme ja mõjub suursuguselt ning esinduslikult.

Paljudest testamentidest selgub, et rõivaid pärandatakse. Kalleid rõivaid käsitleti kui kapitali, mida sai võtta arvesse varanduse hindamisel. Läänes tekitas Bütsantsi siid piiritut imetlust. Luuletajad, kes seda siidi kirjeldasid panid aluse legendile, et selle on kudunud kaugetel saartel elavad haldjad.

 

Islam

Ida ja lääne vahelise kaubanduse arengut vaadates tuleb alati juttu araablastest. Kaubavahetus tagas püsimajäämise. Ühtse Islami religiooni rüpes kujunesid välja mitmed kohalikud, kultuurilised ja etnilised erisused. 749-1517 aastaid võiks pidada islamikultuuri klassikaliseks ajajärguks, mil araabia keel ja kultuur laius Atlandi ookeanist India ookeanini ja Kesk-Aasiast Sahara kõrbeni, valitsemas Abassiidide kaliifidünastia. Teoloogia, õigusteaduse, ehituskunsti, kirjanduse ja luule arenedes pandi kirja ka „Tuhande ja ühe öö“ muinasjutud: „Kui sa istud sellele vaibale, viib see su sedamaid just sinna, kuhu sa soovid minna….“. Tekstiilikunst oli kõige olulisem ja kui mõelda vaipadest, siis missugune või millest peaks olema tehtud lennuvõimeline vaip….

Tekstiilide tähtsust islami ühiskonnas näitavad ka arvukad sõnad, mis on araabia keelest Euroopa keeltesse üle võetud. Arvatavasti pärineb damast Süüria pealinnast Damaskusest, musliin Mosulist, „taft“ tuleneb pärsia sõnast „taftan“, tähendusega ketrama. Siiditootmiseks vajalikud teadmised levisid Hiinast Iraani ja Süüriasse enne islami (7. sajand) aega.

Rõivakangas oli oluline sotsiaalse positsiooni näitaja. Kaliifid ja suurem osa ülikutest kandsid pikki, vabalt langevaid rõivaid, mida oli mugav ümber keha mässida. Sellisel riietusesemel on olnud erinevaid nimesid, kõige levinum/tuntum kindlasti „kaftan“. Niisiis kaftan sirge, vabalt langev, tavaliselt maani ulatuv, mis käis kas vaheliti või kinnitati nööpide ja punutud dekoratiivpaeltest aasadega. Vooderdatud puuvillase või siidiga ja ääristatud siidi või karusnahaga. Ülikud kandsid sageli kolme kaftanit ülestikku, lühikeste varrukatega rõivast pikkade varrukatega kaftani peal ja kõige peal veel pikkade valekäistega kaftanit. Peal kanti veel mitmesuguseid mantleid ja salle. Ilmselt oli see kuivas ja kuumas, suurte temperatuurikõikumistega kõrbekliimas kõige otstarbekam. Idamaades on läbi aegade kasutatud ohtralt tekstiile ka sisekujunduses: põrandakatted, kardinad, madratsid, padjad, mööblikatted jne. Kaliif Harun ar- Rašidi (kaliif 786-809) pärand näitab kui tähtsad olid tekstiilid Abassiidide elukorralduses. Kaliifi pärandvara sisaldas 10 000 särki ja tuunikat, 10 000 kaftanit, 1500 siidist sõlmvaipa, 100 siidist voodikatet, 1000 siidist diivanipatja, 1000 brokaadist diivanipatja, 1000 triibulist siidist patja, 1000 siidist eesriiet, 300 brokaadist eesriiet jne.

Araablased tõid siidiussid ka Andaluusiasse (Hispaania) ja rajasid Cordobasse õukonnatöökoja. Nii jõudsid kõrgelthinnatud mauride siidesemed 9. sajandiks ka paavsti varade hulka. 10. sajandi keskel oli Hispaanias arvukalt tekstiilivabrikuid, kus kooti linasest ja siidist kangaid, mis kuulusid kohalikel turgudel luksuskaupade hulka. Kirjalike allikate andmeil reisisid kaupmehed takistamatult kristliku põhja ja islamiusulise lõuna vahel, Santiago de Compostelast ja Leonist kuni Valencia ja Sevillani. Tähtsaimaks kaubaartikliks ikka Andaluusia (Hispaania) siid, mis hoolimata tugevast konkurentsist Bütsantsi siidiga moodustas Andaluusia majandusliku võimu tugisamba. Osades kudumisvabrikutes kasutati 12. sajandil tehniliselt heal tasemel püstkangaspuid piisava hulga lõimelõngadega, et luua erinevaid koemustreid ja ornamente. Populaarsed olid medaljonkangad, millel kujutati greifipaari või lõvisid peegelpildis. Traditsiooniliste võimusümbolite hulka kuulusid ka sfinksid või kotkad, ka kahepealised. Motiive laenati ka Hiinast imporditud kangastelt. Nii sobitati lehevanikuid ja lopsakaid lootoseõisi islami ornamentide ja araabia kirjadega. Almohaadide (1133-1269) ajal hakkas kunst peegeldama islami vaimseid põhimõtteid ja sümbolistlikud figuraalsed mustrid tõrjuti välja abstraktsete ornamentkaunistuste poolt. Geomeetrilised bordüürid ja mustrite lõputu kordamine kompositsioonis olid suuremas vastavuses Allahi loodud maailma korrastatusega.

Istanbulis õitses siiditööstus 16. sajandil. Mustrid olid võrgutaoliselt korrapärased, millesse paigutati medaljonide read. Pind täideti tulpide, nelkide või lillekimpudega, mustrit täiendasid palmilehtedest girlandid ja vääntaimede read. Dekoor kordus kogu kanga pikkuses. Osmanite aja (u 1300-1923) valitsejate rõivastel võis olla tikitud koraanivärsse, palveid ja maagilisi sümboleid. Värvide palett oli kooskõlas kompositsiooni külluslikkusega. Et luksuskangaste tootmine eeldas suuri kulutusi on valitsejakaftanite näol tegemist ainukordsete/unikaalsete esemetega. Sageli kasutati kahe- või kolmevärvilisi materjale, et saavutada küütlevaid värvitoone, erepunasest kulla ja roheliseni. Kangaste kogus ja kvaliteet annab tunnistust, et Istanbulis pidi olema suur hulk osavaid kudujaid. Riiklik kontroll kindlustas ka kvaliteedi. 1564. aastal pidid rohkem kui pooled Istanbuli brokaadikudujad õukonna korraldusel töö katkestama, sest kuld- ja hõbeniidi juures avastati pettus.

Vaibad on islami kultuuripiirkonnas üks levinumaid tarbekunsti liike. Käsitöövaipade kõrgklassi kuulub kindlasti siidvaip – eri värvi siidist kootud – valgest, kollasest, rohelisest, punasest, helesinisest, tumesinisest, pruunist ja mustast – elevandiluukarva siidist põhjale. Peen tehnika võimaldas visandatud joonistusi paberilt vaibale üle kanda. Neli neitsit moodustavad keskpunkti, mida ümbritsevad neljas nurgaosas einet võtvad inimesed. Pind on täidetud õitsvate puude ja võitlevate loomade dünaamilise ornamendiga. Bordüüril on kartussid üksikute loomadega. Selline näeb välja 219×148 cm suurune Safaviidide kelim-vaip siidist ja metall-lõngast.

Hea kuduja koob keskmiselt 10 000 sõlme päevas, klassikalise 120×180 cm vaiba kudumine võtab umbes aasta aega. Kvaliteedi tagab sõlmede arv ja niidi jämedus. Tihedama vaiba saamiseks kasutatakse peenemat niiti ja sõlmede arv ühel ruuttollil võiks olla rohkem kui 1500, sellist vaipa võib pidada tippteoseks. Tagasihoidlikum aga arvestatav kvaliteet algab 600-ja sõlmega ruuttolli kohta (ruuttoll=2,54 cm2). Siidvaip siidipõhjal on õhuke, painduv, selgete värvidega, peene ornamendiga ja alati käsitsi kootud. Võibolla on mõni ülipeen siidvaip väga kaugetel aegadel ka lendu tõusnud. Islamimaades on vaip traditsiooniliseks pulmakingiks või kingiks uue kodu puhul.

 

Itaalia, renessanss

Eurooplaste siiditööstusele pani aluse Sitsiilia kuningas Roger II, 12. sajandi keskel tegi ta röövretke Bütsantsi ja tõi kaasa „töövahendid“ ja oskustöölised siidi tootmiseks. 13. sajandi Sitsiiliast imbusid teadmised ja töölised peagi Itaaliasse, kus siiditootmise keskusteks kujunesid Lucca, Siena ja lõpuks ka Veneetsia. Õpiti selgeks brokaadi valmistamine ja sameti tegemine. Ülejäänud Euroopa kuld voolas nüüd suhteliselt ühtlase joana Itaalia meistrite rahakirstudesse. Itaalia renessansi kuldaega toetab kohalik siiditööstus.

Kõige hinnalisemat brokaati toodeti Veneetsias, kuhu kogunesid oma ala parimad meistrid ja kunstilisteks juhtideks said tuntud kunstnikud nagu nt Bellini, Pollajoulo, Botticelli jt.

Pärast Konstantinoopoli vallutamist türklaste poolt 1453. aastal sai  Veneetsia segamatult arendada tihedaid kaubandussuhteid Aasiaga, nii  tekibki kangastesse idamaa ornamentika elemente. Ornament muutus peaaegu sümmeetriliseks, ilmusid tamme- ja loorberilehtedest vanikud, küllusesarved, vaasid aga ka fragmendid Vana-Rooma paleede seinafreskodelt. Renessanss kujutas selgelt ja julgelt maailma ilu, rikkust ja rõõmu. Muster kattis kogu kanga laiuse ja rapoor võis olla kuni poolteist meetrit pikk. Dekoratiivsetest väätidest moodustusid kangal väljad, mis täideti kuldsete okstega, mille taustal tõusis esile reljeefne samet. Kangad võisid sedavõrd sarnaneda kullasepa kunsti meistriteostega, et neid kutsutigi juveliirkangasteks. Kuigi materjal oli ornamendirikas ei hüljatud tikandit. Isegi dekoratiivsele brokaadile võis luksust lisada pärl- ja vääriskivitikandiga. Lõpuks võis sellisest kangast kleit olla nii raske, et daam seda üksi kanda ei jaksanud, liikuda oli võimalik ainult saatjate toel. Materjaliga kokkuhoidmist peeti sobimatuks: „Pole midagi inetumat kui see, et naised jooksevad ringi kleitides kus pole isegi kuutest küünart riiet;“ oli Siena moeasjatundjate arvamus. Rätsepa arve saadeti loomulikult hiljem abikaasale ja kuigi see number võis röövida une, pidi mõte, et naine „patuteel“ joosta ei suuda, tagama hingerahu. Itaalia renessansskostüümid olid suure vormiga, alumise kleidi pihik kitsas, kroogitud ühtlaselt talje ümber. Pealmine kleit võis olla sirge, eest avatud küljelõhikute ja väikese slepiga. Hinnati kostüümi terviklikku värviharmooniat ja erinevate siidkangaste omavahelist sobivust. Erilise ilme andis rõivastusele varrukas. Alumise kleidi varrukad olid pikad ja kitsad, pealmise kleidi omad puhviti üles või lõigati lahti ja riputati mõne ehte abil lahtkäisena. Mida suuremat dekoratiivsust ja vormiküllust saavutati, seda moodsam. Varrukaid võis ka vahetada ja vahel lasti ühele kleidile mitu erinevat paari varrukaid õmmelda.

 

Prantsusmaa, barokk 

17. sajandiks on Euroopa siiditööstuse esimeseks maaks Prantsusmaa, isegi itaallased ostavad prantsuse siidi. Ilma siidita on elu Euroopas raske ette kujutada, kõik kõrgklasside rõivad õmmeldakse siidist, erandiks ainult alusriided, mis võivad olla linasest, puuvillasest või segukangast. Siid on juba lõngana läikiv, säilitab oma läike igas koes ja saavutab maksimumi atlassi juures. Kui pinna moodustavad siidkiudude otsad nagu siidsametil näib kanga pind tume ja läiketa. Efektne on sameti ja atlassi kasutamine koos, näiteks sametist ornament atlasstaustal. Mati ja läikiva pinna kontrasti saab veelgi rõhutada erineva värviga.

Renessansiajastu sümmeetriline ornament lagunes üksikuteks suurteks lilleoksteks või lehemotiivideks ja võttis üha baroksema välimuse. Väänlev õis- ja väätornament jäi pindmiseks, ornamendi keskele paigutati üksik ebasümmeetriline vorm, mis oma teostuse, kuju või materjali poolest muust mustrist esile tõusis.

16. sajandil oli õukonnamoodi dikteerinud Hispaania, moes oli raudrehvidega toestatud seelik, kui 17. sajandi algul seeliku toestus moest läks, tuli liiga pikaks jäänud seelik vöö vahele tõsta. Tekkis nn pesunaise seelik, mis tõi nähtavale pealmise seeliku voodri ja alusseeliku, millele nüüd erilist tähelepanu pöörati. Efekti suurendamiseks hakati mitmeid erivärvilisi alusseelikuid ülestikku kandma. Moekad daamid suutsid liikudes kõik alusseelikud ka nähtavale tuua ja neil olid isegi nimed, nagu nt „auväärne“, „tagasihoidlik“, „kelm“, „salajane“ jne. Pealmine kleit õmmeldi tavaliselt sametist või brokaadist, alumised seelikud olid kergemast kangast: muareeritud taft, atlass või siidi ja puuvilla segu.

Korsett oli muutunud iseseisvaks riietusesemeks ja mida ahtamaks nööriti talje seda enam võis avarduda dekoltee. Palja rinna ja selja näitamine piinlikust ei valmistanud aga öisel ajal galantsetes seiklustes osaledes tuli varjata nägu. Moodi tulid mustast siidist näomaskid, külma ja tuule kaitseks nagu daamid ise väitsid. 

17. sajandit võib õigusega pidada pitsisajandiks. Pitse kandsid nii mehed kui naised. Õhuline pitskrae ja mansetid tulevad hästi esile värvilisel siidist aluspõhjal. 30-ne aastase sõja ajal olid meestel saapa sisesuka külge õmmeldud pitsid, mis tekitas mulje pitsi täis topitud saabastest. Jalas olid meestel atlass-siidist püksid, meeldivalt helkiv  ja hästihoidev (pükstel oli vooder), tagasihoidlikes pooltoonides (õrnlilla, rohekashall, kahvatupruun) ilma ornamendita siid oli suurepärane foon valgele või mustale pitsivahule, mis saapa seest välja küünitas.

 

Prantsusmaa, rokokoo

18. sajandil vallutab Euroopa elegantne, frivoolne ja võluvalt dekoratiivne rokokoostiil. Kallite kostüümide jaoks oli jätkuvalt siidi vaja. Kleidid muutusid kuplikujulisteks või külgedelt nii laiaks (ca 2,5 m), et daamid pidid ustest sisenema külg ees. Ühest kaunist seelikust võis vabalt õmmelda mehele ülikonna, meeste ja naiste rõivakangad olid veel ühesugused. Rõivatekstiilide dekoor kooti ebasümmeetriline, heledale foonile vabalt laiali puistatud väikesed õied ja vanikud, esines ka poeetilisi piltmotiive, mis pidid olema kerged ja meeleolukad. Kanga dekoor laenati sisekujundusest. Barokselt suurejooneliste esindusruumide asemel muutusid populaarseteks intiimsed salongid, kus võis vestelda ja vabalt ning õrnalt meelt lahutada. Jäika marmorit hakkas asendama nikerdatud ülekullatud puutahveldis, lisaks sulnilt sädelev siid seina- ja mööblikattena. Toonid olid õrnad ja pastelsed: tuhmkreemikas, hele virsikuroosa, hallikassinine. Hoolikalt nüanseeritud värvidel olid ka kindlad nimetused: „Londoni udu“, „lõbus lesk“, „surev ahv“, „noor kirp“, „vana kirp“, „kirbu kõht“, „kirp piimapalavikus“ (kas see võis olla valkjalt hele pruun toon?) jne. Pastelselt pruunide toonide mooditulek ja nimed tekitavad küsimuse, kui hästi kõrgklass oma pisikesi vereimejaid tundis?

 

Euroopa, 19.-21. sajandini

Õhuke läbipaistev siid tuli esmskordselt moodi pärast Prantsuse revolutsiooni 18. sajandi lõpul, kuid õhulise siidi tõeline hiilgeaeg algas 19. sajandi keskel, kui daamid hakkasid välimuselt meenutama hõljuvaid pilvi. 1845. aastal leiutati tekstiili krinoliseerimine, so õhukese materjali läbikudumine jõhviga (crin – pr.k. jõhv). Kleidid muutusid õhkõrnadeks ja kohevateks, et vormi veelgi rõhutada ja toestada tuli tähelepanu pöörata ka alusseelikutele. 1856. aastal kandis hästirõivastatud daam kõige all pikki pitsäärisega pükse, nende peal flanellseelikut, siis tuli lai alusseelik, siis põlvedeni ulatuv vateeritud seelik, edasi linane seelik, mille peal oli volangidega tärgeldatud seelik ja kaks õhemat puuvillast seelikut. Sellele riidehunnikule, mis toetus korsetile, tõmmati peale krinoliseeritud siidkleit. Kleidi materjalidena kasutati damastripsi, marmoreeritud siidi, erinevates toonides muareed ja kristalliseeritud gaasi (erivärviliselt küütlev õhuke läbipaistev siidriie). Ühe kleidi tarvis oli vaja 110 küünart (u 50 m) riiet. Kui leiutati pool kilo kaaluv terastraadist puur, mis krinoliinkleiti kohevana hoidis, kadus vajadus tohutu hulga alusrõivaste järele, kostüüm muutus kergemaks kaalu ja hinna poolest. Nüüd haaras krinoliinivaimustus kõik seltskonnakihid.

1891. aastal hakati tootma tselluloosist kunstsiidi, läikelt ja vastupidavuselt see küll naturaalsiidiga võistelda ei suutnud aga tootmine oli lihtne ja hind odav. Juba enne Teist maailmasõda ületas kunstsiidi tootmine naturaalsiidi tootmise kolmekordselt.

20. sajandi alguseks ei olnud siid kadunud aga seda oli rohkem kuulda kui näha. Juugend kostüümis kasutati täissiidist seelikuvoodrit ja alusseelikuid, tõelise daami tundis ära kahina järgi, mis tekkis siidi omavahelisel hõõrdumisel, nimetati seda fruufruuks (pr.k frou-frou – sahin, kahin). Tavaliselt kasutati pealmise kleidi voodrina jäika tafti, mis aitaski kahinat tekitada.

21. sajandil ei ole siid kusagile kadunud, ikka on meeldiv kuumal suvepäeval lasta siidseelikul oma sääri silitada, sügise saabudes on siidsall ümber kaela mõnusalt soe. Siidi ebatavaline läige ja suurepärasid värvid loovad esindusliku välimuse ka lihtsa kleidi puhul. Kui kallist materjali on vääristanud kunstniku pintsel on tulemus ainukordne. Digesto Disaini disainer Ange Saar: „Siid sisustustekstiilina hakkab kodus meeleolu looma. Siid sobib eri stiilidega ja seda ei põlga ära ka moderne interjöör.“

 

Väike siidisõnastik                                                                                                                                   

Atlass – sileda ja läikiva pealispinnaga, tuhmi pahupoolega paks kangas.
Brokaat – metallniitidega läbikootud, rikkaliku mustriga kangas.
Klokee – reljeefse krobelise zakaarmustriga. Kootakse kahe üksteise peal oleva lõimega, pealmine lõim on kreppniidist alumine pingutatud. Kudumisel tekib pealmisele poolele reljeefne muster.
Krepp – väikesekornilise, krobelise pinnaga kangas, kudumisel kasutatakse tugeva keeruga niiti, mis märjalt tugevasti kokku tõmbab.
Kreppdešiin – tuhmi läikega, õhuline, pehme ja kerge, mille koes on kasutatud krepplõnga.
Kreppžoržett – läbipaistev kreppkangas tuhmi sõmera pinnaga.
Muaree – puusüütaoliselt läikiva mustriga tuhmil foonil, muster saadakse zakaartelgedel kududes.
Musliin – kerge, õhuke, pehmelt langev labasekoeline kangas.
Samet – madalakarvaline kangas.
Šanzan – kahevärviliselt helkiva,veikleva pinnaga, mis saavutatakse vastandvärvides koe ja lõimega.
Šifoon – õhkõrn, läbipaistev looritaoline kangas, tuhmi pinna ja labase sidusega.
Taft – tihe, läikiv, jäigalt hoidev ja kahisev.
Toorsiid – ebaühtlase jämedusega ja paksemate topiliste kohtadega, labase sidusega kootud kangas.
Tuaal – sile ja pehme, labase koega kangas.
Tvill – tuhmi apretuuriga, kahepoolselt toimne kangas, mis välimuselt meenutab villast riiet

Ilme Rätsep
2012